Elleri Kalle

"Võro kiil" ku mõistõq om kõlanuq joba pikkä aigo. Küsümüs om tuun, et kas toolõ mõistõlõ om perrä ült vai mõtõld "tegeligult Võro murrõq" vai olõ-i tuud joht tett. Parhilladsõs om joba peris võimatus muutunuq niiüteldä neutraalnõ, algõlinõ vai saisukotussõlda suhtuminõ. Kõrrast inämb saa võitu katõsugumanõ suhtuminõ: kiä ütles "võro kiil'" vai "võru kiil'" ommaq inämb-vähämb peri tuuga, et võro kiil om umaette õdagumeresoomõ kiil; a kiä ütles "Võru murrõq", om kavva aigu olnuq nn haritun maailman ainuvalitsõval saisukotussõl, et tegemist om üte eesti keele murdõga, ütskõik sis, ku esiqmuudu tuu ka es olõssi.

Mõistõq ja naidõ pruukminõ muutusõq aoga. Inämbäle unõhtus küländ virka ärq tuu tähendüs, mia oll', ja inämbüs inemiisi arvas, et mõistidõ jagonõminõ ja vastanduminõ om midägi püsüvät, vai lihtsämbält: kõgõ om olnuq nii, nigu om. Nii om näütüses "tarto kiil" kunagi (ja mitte väega ammuq) olnuq võrdnõ tuuga, miä om parhilladsõ haridu eestläse jaos "eesti keele lõunamurdõq". Sada kolmkümend aastagakka tagasi oll' Võromaa põlidsõ elänigu meelest "tarto kiil" tuu, midä tä kirot', a peris kimmähe tuu, minkan olliq "Wastne testament" ja lauluraamat; a "võro kiil" oll' tuu, midä tä kõnõl'. Ku oll' vaia täpsämbäle seletäq, sis oll' viimäne muidoki "võro maakiil". Olõman olliq ka "Talliina maakiil" vai "Talliinamaa kiil", a innekõkkõ ja ülekõgõ "maakiil".

Illatsõmbal aol ommaq lihtsä inemise ja keele- vai humanitaartiidläisi arvamiseq mõistidõ kottalõ lahko lännüq. Midä inämb keeletiidüs arõnõs ja uurmiisi tetäs, tuu inämb om selges saanuq, et ku jakaq vai rühmitäq õdagumeresoomõ kiili ni süvendäq näide esiqmuudu keelejuuni sügävüste ja ummamuudu arõngidõ vannustõ, sis saa pia selges, et võro keele ummamuudu juuni ja vannust saat kaiaq sääntse sama skaala pääl, ku näütüses eesti keele ummamuudu juuni kar'ala keelest.

20. aastagasaal om Võro, Tarto ja Mulgi murdidõ vai kiili kottalõ pruugit kõgõpäält ütist mõistõt lõunaeesti murdõq. Ku säänest muudu as'a pääle kaiaq, om hindästki mõistaq selge, et tego om eesti keele murdidõga. A ku keelemeheq ommaq jo sääntse as'a vällä ülnüq, et tegemist võissi ollaq määnestki muudu umaette keelega, sis om mõni mõistõq hindäle tähendüisi viil mano saanuq. Lõunaeesti vai uandi kiil, ugandi kiil, esiki "ts'uudi" kiil' - tuu tähendäski sis kõgõpäält kolmõ asja: Tarto, Mulgi ja Võro murrõt üten kõiki ummi murrakidõga, nii elunolõvidõ (vai ildaaigu elonolnuidõga) ku ka joba häönüide murrakidõga ja või-ollaq ka murdidõga täämbädse päävä Põh'a-Läti ja Pihkva-Vinnemaa maiõ pääl.

Kiil vai murrõq, keeleq vai murdõq? Naaq küsümiseq ommaq miili kuumas kütnüq ja vastussõ ots'misõl nailõ küsümiisile om määnegi rahvuspoliitilinõ maik man. Võimalik, et vastussõ saat kätte, ku kaet as'a kattõ külge. Keeletiidüse saisukottalt om süsteemiline kaiaq ütte õdagumeresoomõ kiilt tõisi siän, rahvuspoliitilidselt om lahendus võrokõisi ja setodõ esiqhindäs jäämise ja eestläisi separatismihirmu vaihõlidsõn mõistligun ja kõigilõ vastavõetavan kompromissin.

As'a hindä sisse om käkit vastaossus. Ütelt puult om tõtõst lõunaeesti keele aoluulidsen arõngun asjo, midä saat tagasi viiäq hüpoteetilidse õdagumeresoomõ keele algjagonõmiseni esiq murdis, miä vei lõpus eräle õdagumeresoomõ kiili tegünemiseni nii nigu mi naid parhilla tunnõ. Tõsõlt puult om lõunaeesti kiil tävveniste, ni esiqerälidselt timä Mulgi ja Tarto murdõq, pall'ongi peris põh'aeesti keele muudu.

Kõgõpäält väega vanno  ummamuudu juuni:

Kt > tt, *koktu > kõttu>kõtt, lõunaeestin, ku Põh'a-Eesti murdin om samal aol toimunuq tõistsugumanõ muutus: *koktu > ,kõhtu>kõht (põh'aeesti hummogumurdõn tuust viil edesi >kõst);

*pts>ts, *laptsi>latsi>lats lõunaeestin ja *laptsi>lapsi>laps põh'aeestin;

*kti>tsi, *ükti>, *kakti>, *üktsi>, *kaktsi > üts, kats lõunaeestin ja *üksi, *kaksi > üks,kaks põh'aeestin.
Võrdlusõs: soomõ üksi, liivi ikš, vadja ühs, kahs.

Huvitav om teedäq, et innevanast oll' suurõ eläjä karhu (eesti keelen karu, Soomõn kahru) nimetüs oksi, otsi. Põh'an sis oks ja lõunan ots. Sääne nimisõna om käändünüq õkva niguq arvsõnaq üts ja kats. Tuud tunnistasõq kotusõnimeq nigu: Ohekotsi, Ohepalu, Ohekatku põh'aeesti keeleala pääl, lõunaeestin muidoki Otõpää. Taa kotussõnime alossõs olõ-i mitte ott, otõ, nigu tuu om populaarsõ lajaltlevinü arvamisõ perrä, a ots, otõ. Ott, karuott, Karu-Ott om sis hellütäväpuulnõ personifikatsiuun, umbõs nigu Kass Kati vai sis Reinovatõr Repän, Rebäse Rein. Keelemeheq ommaq ütel meelel, et nuuq ommaq väega vanaq ummamuudu joonõq, olõmusõ poolõst osalt niisama vanaq ku kõgõ vanõmbaq eräle arõnguq vepsä ja eesti keele vahel. Samal aol om vepsä kiil edesigi arõnuq tõisi teid piten ja om parhilladsõni eestläse jaos küländ rassõ arvo saiaq, a võrokõsõ jutust saa hää keeletundõga saarlanõ vai hiidlanõ suurõmbalt jaolt arvo ilma ettevalmistamaldaki.

Siin om kõgõ usotavamb seletüs tuu, et mõlõmbaq eesti keeleq ommaq külh põhimõttõlidsõlt väega vanaq hõimokeeleq, a edesi ommaq nä arõnuq suurõmbalt jaolt kuun ja tõnõtõist mõotõn. Tuun kõrvuisi arõnõmisen om vast nii, et kõrd om üts iin ja tõnõ tulõ perrä, sis jälq vastapiten. Nii naksiq lõunaeesti keelen varrampa pääle sõnno sise- ja peräkaomine; vabahelükokkokõla kattõ suurõmbast osast põh'aeesti murdist tävveligult, lõunaeesti murdin om tuud rohkõmb alalõ, mõnõn paigan peris tävvelidselt. Sääntseq kõlaq niguq külä, tülü, täüs ommaq pall'odõ põh'aeestläisi jaos kõgõ suurõmbaq esiqeräsüseq näide hindä keelepruugist, a nä ei tiiäq, et õnnõ mõnisada aastakka tagasi kõnõliq näide hindä alovanõmbaq õkvalt niisama.

Väega tähtsä om olnuq kultuursõnavara tävvendämine lainsõnnoga kõrvuisi vai mõnõn mõttõn ka ütenkuun. Raha ja saabas; rist', raamat ja rikkus ommaq üttemuudu arvosaadavaq nii Vahtsõliinan ku Vasalemman. Ku ette kujotaq, et Võromaa sõnavara olõssi kõik aig ja tävvelidselt saanuq mano sonno nigu ommaq vislamar'aq 'kirsiq', pällün 'koirohi', sis olnuq väega tõõnäolinõ, et olõssi olnuq rasõhuisi egäpääväsõnost arvosaamisõga ni suuri häti kultuuri- ja sotsiaalkõrraldustüün.

Põranõ asju sais om agaq sääne, et kaemaldaq suurilõgi erinevüisile eesti ja võro keele vaihhõl ommaq naaq erinevüseq päämäselt kas väegaq vanaq (joba õdagumeresoomõ algsiide hõimukiili aigõst peri) vai sys juuriga saman aon olõvaq tõsidsõq häälikulidseq erinevüseq. Et teivas om tuusama, mia saivas, ja juuksed võissi kõlada niguq hiussõq ei olõq ettevalmistamaldaq arru saiaq.

Algul nakkas vähämb silmä, a kygõ rohkõmb probleeme tege tegusyna küländki esiqmuudu grammatiline käsitüs. Säändseq vormiq niguq and, lätt 'annab, läheb' ommaq muiduki väega segäväq, a kygõ hullõmb om eläs, mia võrdus elab ja ültse mitte elas minevigun. Tuu om segädüste ajanuq terveq põlvkunnaq lõunaeestläisi ni näide keeleliisi aokategoorijide mõistmine ja kasutamine om parajat muudu a
okeerit. Tuuperäst, et võro keele preesens kolmandan pöörden om tunnussõga -s. Põh'aeestikiilsen eesti kiräkeelen om aoluulidselt sama tunnussõga ynõq paar synna: kuulukse, näikse, muiduq om säänesama tunnus -b.

Suurõs erinevüses tulõ tunnista tegusyna eitüs kummangi keelen. Ei tule om üte võimalusõna piaaigu sama võro keelengi, a tuu või ollaq ka pööret: tulõ-õiq, tulõ-iq. Minevikun om asi viil rassõmb: ei tulnud võrdus es tulõq, vai tulõ-õs. Lõunaeestläisi sekkä trehvänü põh'aeestläne opp kül ärq suurõmba osa synavarast ja katõ-kolmõkümne aastaga peräst kynõlas võro vai seto kiilt peris ladusalõ, a piaaigu kunagi saa-aiq toimõ eitüsega.

Ku murdõlidse taustaga Läänemaa vai Mustvee koolilats' kohanõs ruttu eesti kiräkiilse koolioppusõga ja kümne aastagaga ommaq timä keelen murdõliseq umaperäq taandunuq väega vähätses, sys Võro- vai Setomaal tuu nii ei olõq. Opja pään teküs kiili konflikt, mink tulõmusõna kannatasõq mõlõmbaq keeleq. Ei oldaq inämb "vuulav" vai vähämbält "keelelidselt loominguline" uman keelen, eesti kiil' om agaq ärq opit krampilgult, pinnapäälselt ja n-ü lihtsustõt variandin. Võrokõsõ eesti keelen om inämbäste väega vähä sünonüüme, pellätäs õigõ eesti keele raa päält essüdä. Ni muiduki tegusyna aoq, tuu om kallõrdunuq ja krampõn "süsteemildä süsteemsus".

Ku miiq tunnistamiq avaligult ja lõpuni, et eesti kiil' ja võro-seto kiil' ommaq eri keeleq, kuigina tegu om lähisugulaskiiliga, sys jõvvami ütteaigu selgusõlõ , et võrokõsõlõ tulõ eesti kiilt opada nii niguq võõrast kiilt. Niisama muiduki eestläisist suuvjile võro kiilt. Erinev piäss olõma metoodika, erinev muiduki ka oppaja ettevalmistus. Kokkuvõttõn võit tuust nii kotun ja külän kynõldav võro kiil', ku paranõs ka võrokõisi eesti keele mõistmine. Kygõ hullõmb om puul'kiilsüs ja esiqeränis rassõ juhus om puul'kiilsüs katõ lähükesest sugulusõn olõva keele kontakttsoonin. Meelen ommaq ingeri eideq, kiäq tulli Eesti pääle sya lõppu ja es mõistaq viietõiskümne aastaga peräst inämb ei soomõ kiilt egaq ingeri-soomõ murrõt, es saaq selges ka eesti kiilt. Kuna vinne kiil' oll' näil n-ü "vaba purss'mise" tasõmõl niguqnii olõman, tekküq kygõ ehtsämbäq puul'kiilseq inemiseq.

Säänest samma puul'kiilsust om miljoniide ja kümniide miljoniide kaupa tegünü ja tekitet slaavi kiili kontaktõ tulõmusõna. Keeletiidüsel ni kynnõ probleeme uurviidel psühholoogõl sais suurõlt jaolt viil iin nuide avastamine  tuudmuudu, kuis poliitilidseq võimalusõq lupasõq. Eestin ei olõq asi ynnõs inämb niivõrd poliitiliidsi tabudõ ja väärarõnõnuq natsionalismi takan, kuvõrd meil om vaia tugõvat nihet tiidvüstämise tasandi pääl.

Eestisisedselt tulõ keeleküsümüisin tiidvüstä mitmiid asju. Edimädsenä tulõ tiidvüstä terve ütiskunna puult eri kiili olõmanolõmine üte rahvusõ seen. Tõsõs piämi tiidvüstämä, et võrokõsõq ja setoq ommaq küländ pikkä aigu olluq keelelidselt ja sys ka kultuurilidselt diskrimineerit seisundin. Kolmandas tulõ harinõdaq mõttõgaq tõsõ ja tõsõkiilse, a lähkü kultuuri olõmanolõmisega ja vajadusõga tuudki finantsiiri. Nelländäs ava võro-seto probleem muud muialgi Eestin, näütüses: kas om yks õigõ nõudaq Saarõmaa ja Hiiumaa koolilatsi käest yks n-ü õigõt õ hääldämist, vai tulõs tiidvüstä tuu, et näide tõistsugumanõ hääldüs ei olõq ei halvõmb egaq parõmb, a tege nääq lihtsalt tõistsugudsõs ja eriperädses.

Kiräkeele vai tõisildõ ülden kirutõt keele aolugu alas' Põh'a-Eestin ja Lõuna-Eestin lajan laastun ütel aol ja om seot reformatsiooni ja vastareformatsiooniga, a ygal juhul kristligu klerikaalsõ kirävaraga. Edimäne trükis oll' tiidäqolõvalt katõkismus 1525. aastagast, mia perän trük'mist Saksamaal ärq häötediq. Ei olõq teedäq, mis keelen tuu oll' kirutõt.

Edimäne, minkast om fragmente säilinüq, om põh'aeestikiilne Wanradt-Koelli katõkismus 1535. aastagal. Sys tull' Liivi sõda ja vahtsiid välläandiid es lisandu. Iseloomulik om tuu, et edimäne lõunaeestikiilset tervikteksti sisaldav trükis om jesuiite välläant ni Saksamaal trükit "Agenda Parva" 1622. a. Taalõ tull' perrä 1632. a-l kats' Rossihiniusõ välläant ni Riian trükit raamadut, tõnõ nuist katekismus. Mõlõmbaq lõunaeesti(tartu)kiilseq. Siist pääle algas ajastu, kost pääle lõunaeesti (tartu) kiil' om iin põh'aeesti keelest nii raamatiide hulga ku ka noide kvaliteedi poolõst.

Säänest aigu om piaaigu terveq sajand nika 1715. aastagani vai esiki 1739. aastagani, ku ilmu täüspiibli põh'aeesti keelen- tuu sündmusõga läts' põh'aeesti nii kirutõt ku ka trükit kiil' lõunaeesti keelest müüdä. Ja tuud kotust suurõmba kynõlõjiide arvuga ja geograafilidselt paremban paigan olõv põh'aeesti kiil' inämb käest es annaq. Joba algusõst pääle jäi lõunaeesti- vai tartukiilse kiräsyna levialast vällä Lõuna-Eesti kolmas päämurrõq, mia oll' tuudaigu Roodsi riigi Pärnu maakunna (kreisi) kavvõmb lõunahummogupuulnõ veeremaa; terve maakunna kerigukirändüs juundu keskusõ keelepruugi- põh'aeesti kiräsyna perrä. Niimuudu jäie lõunaeestikiilse kerigukiräkeele leviala algusõst pääle ahtakõsõs, tuu tähendäs ynõq Lõuna-Tartomaa kihlkundõ ja Võromaad. Tenu innekykõ esä ja poig Virginiuisi tegevüsele saavutõdiq suurõlt jaolt edu nii kerigukirändüse hulga poolõst ku lugõmisoskusõ leviku suhtõn rahva hulgan, a tuu jäi üpris ahta maa-ala pääle. 1686. aastagal ilmu lõunaeesti (tartu) keelen "Wastne Testament" (põh'aeesti keelen vast 1715. aastagal) ni tuuga seossõn oll' rahval suhtõlidselt kvaliteetset lugõmistki. Tartukiilne kerigukirändüs (ja 18. aastagasaa lõpust ka muu kiräsyna) kest' edesi nika 1870. aastagani, osalt häövä ja taanduvana esiki 20. aastagasaa algusõni. Aluss oll' pant nii tukõv, et esiki nii ilda viil, ku 1806. aastagal sai ilmuda "Tarto maa rahva Nädali-Leht", minka alas' eestikiilne aokirändüs ültse- tuuga oll' sys viil väikene edumaa lõunapuulsõl kiräkeelel.

Ku kaiaq piaaigu kolmsada aastagat kestnü nn tartu kiräkeele aoluku, sys tulõ üldäq, et tuul oll' märkmistväärvä arõngulugu. A geograafiline dimensioon oll' tuu, mia määräs' tuu kiräkeele taanduma ni lõpus häömä. Nii niguq üllenpuul üteld, jäie kolmandik lõunaeesti keelealast vällä õkva algusõst. Kolm lõunaeesti murrõt hõlmassiq Roodsi-ao keskel umbõs nelländigu Eesti maa-alast ni kynõlõjiide arvu poolõst oll' tuud umbõs kolmandik kynõlõjaskunnast. Geograafilidselt tingit oll' ka kiräkeele kujunõmine keele saisukottalt veeremaa põh'a pääl. Tartu ümbrus oll' lõunaeesti keele saisukotta päält veeremaa, tugõviide põh'aeesti juuniga ja tuuperäst jäi tunduvalt vähämbäs kirutõt keelevariandi tsentrifugaalne mõjujoud.