| Võro keele ja kultuuri oppaminõ |
|
|
Ku ütskõik määnest kiilt kõnõldas koton latsiga, jääs tuu kiil ka tulõvikun püsümä. Mitmide väikeisi kiili sais näütäs, et täämbädsen ilman saa-i inämb luuta vanõmbidõ ja noorõmbidõ põlvi umavaihõlidsõ läbikäümise pääle, ku om tegemist paikligu keele püsümäjäämisega. Võromaal tarvitasõ vanõmbaq põlvõq viil egäpäävätselt võro kiilt umavaihõlidsõn läbikäümisen. Keskiälidseq kõnõlasõq koton võro kiilt ja ammõdiasotuisin tarvitõdas (tavalidsõlt võõridõga kõnõldõn) eesti kiilt. Vanast valvõti hoolõga ja valvatas vast mõnõn perren viil parhillaki, et latsiga kõnõldu iks eesti kiilt. Tuuperäst saava noorõmbaq paikligust keelest inämbüste külh arvo, a hindävaihõl kõnõldõn võro kiilt ei tarvida. Arvadaq, et võro kiil ilma kooli abilda inämb vasta ei piä, tuuperäst om Võro Instituudi ütes tüütsihis jo 1995. aastagast pääle võro keele ja kultuuri oppamisõ kõrraldaminõ vana Võromaa kuulõn. Instituut pand kokko ja and vällä võro keele oppamisõs tarvilikku opikirändüst ja metoodiliidsi matõrjaalõ, kõrraldas oppajilõ koolitust ja opjilõ võro keele võistluisi. 2000. aastagast pääle tugõ võro keele oppamist riikline programm "Lõunaeesti keel ja kultuur".
Aabidsaoppus Lüllemäe Põhikoolin 2006-07 oa., oppaja Heidi Kõvask. Paikligu keele hoitmisõ, tugõmisõ ja perimüskultuuri avvu seen hoitmisõ mõttõn om kuul tähtsä kotus. A samal aol om koolil täütä ka peris vahtsõnõ osa: pikkä aigu om koolin tähtsäs peet õnnõ kõrralikku eesti kiilt ja võõridõ kiili mõistmist, sakõstõ om halvas pant esiki paikligu keele tarvitamist muial ku koton. Asi om tuun, kuvõrra umast keelest luku peetäs. Pall'odõ koolijuhtõ ja oppajidõ meelest om üleilmastuvan ilman vaia opada kõgõpäält võõrit kiili, innekõkkõ inglüse kiilt ja puutrioppust. Uma kodokeele oppamist peetäs veidemb tähtsäs. Samal aol om perämäidsil aastil heränü huvi võro keele vasta esieränis nuuri hulgan. Tiidlik suuv ja tahtminõ umma kiilt tarvitaq om pall'o suurõmbas lännüq.
Lüllemäe Põhikooli kodoluutunnin tutvustas õpikut "Võromaa kodolugu" autor Nele Reimann-Truija. Üte keele püsümine ja hoitminõ um väega õrn asi, kon ei põrka kokko õnnõ riigi ja vähämbüse huviq - tan võivaq tõnõtõsõlõ vasta kävvü ka inemise raharikkusõ edendämine ja uma kultuuri hoitminõ (Leelo Keevalliku perrä, kiä kõnõl' Kaika suvõülikoolin Lüllemäel väikeisi kiili elovõimaluisist). |





