Teksti autor' om Reet Piiri (ERM)

Rõivamooduq kujoniq vällä rahva majanduslikkõ ja tehniliidsi võimaluisi perrä; ololidsõq olliq aoluulidsõlt vällä kujonõnuq tavaq ja ilomõistõq. Tähtsä oll', et rõivaq vastanuq ilma-, elo- ja tüütingimüisile. Rõivamuudõ mõodiq korõmbidõ inemiisi moodurõivaq ja ka naabridõ sälän nättüq rõivaq. Näütüses võtiq Võromaa ja seto meheq vinne miihilt käest üle moodu hamõht kaadsu pääl kandaq. Muial Eestin kanniq meheq hamõht kaadsu seen. Püksiq ummõldiq Võro- ja Setomaal pikembäq ku põh'a puul Eestin ja noilõ tõmmadiq pääle põlviniq sukaq vai katõti seereq rasudõga.

Vindläisi rõividõ mant võeti üle muud ilostaq ülerõivid verevä kaaruspailaga. Tuu kommõq läts' edesi ka lõunapoolidsõlõ Tartomaalõ, mulgi maiõ pääle ja Pärnumaalõgi. Vinne rahvarõividõ kaunistuisi iinkujol levisiq Võromaal vereväst puuvilladsõst maagõlangast valgõlõ pakladsõlõ rõivalõ sissekoeduq vai ummõlduq kiräq. Säänte moodugaq naati ilostama näütüses seto ja Võromaa naisi hammõkäüsside otsõ. Seto mustri oll' laemb ku Võromaa naisi hammõkäüseotsa mustri. Muial Eestin ilostõdi ynnõ käüsside värvlit. Naabriidõ lätläisi rõividõ mant võttiq nitti Rõugõ, a esiqerälidselt Harglõ ja Karula kihlkunna rahvas. Sääl peeti ilosis valgit vai hellehahku villatsiid ülerõivit. Naasõq opõq lätläisi käest kudama läbivillatsiid vöid, midä kutsutigiq lätilapiliisis vöis. A olkugiq, et lätläisi rõivit nätti sakõst, es mõodaq tuu inemiisi ja paiklikku umaperrä niipall'o, et rõivaq olõssiq naabridõgaq üttemuudu lännüq.

Rõivaq tettiq koton koetuq villadsõst vai pakladsõst rõivast. Pakladsõst tetti hammõq, naisi pääkattõq, põllõq, suvidsõq miihi püksiq ja ülerõivaq. Villadsõst ummõldiq mitmasugudsõq päälmädseq rõivaq, koediq sukaq ja kindaq. Langaq värvitiq hainugaq. A suur' osa rõivist oll' kavva aigu värv'mäldäq: pakladsõq rõivaq pleegitediq valgõs, villadsõq rõivaq olliq inämbjaolt lambavilla värvi valgõq, hahaq, pruuniq, mustaq. Lang kedräti villost. Pääle kudamist vanutõdi rõivast väega, nii et tuu näkk' vällä niguq vilt'. Arvati, et sääne rõivas pidä kavva vasta. Ku 19. aastagasaa lõpupoolõ naati villaveskiid kasutama, läts' rõivas ohukõsõmbas ja kerembäs. Vanõmbaq inemiseq pidäsiq sääntsest rõivast ummõlduid rõivid vähä vastapidäväs ja kokkovõttõn langa raiskamisõs. Rõiva man peeti väega ololidsõs, et tuu pidänüq kavva vasta. Ummõlustüüq tetti käsitsi, pakladsõ niidiga, lihtsidõ nittegaq ja vähätsiide lõikidõgaq, nii et pall'o matõrjaali kaoma ei läässiq. Väega tähtsä rõivas oll' paklanõ hamõq. Sakõst oll' tuu latsõl ainomadsõs rõivas ja külmemidõ ilmugaq pidiq nääq tarõn istma.

Täüskasunuidõ naisi jakugaq hammõl oll' kats' ossa, peenembäst rõivast piha ni jämmembäst pakladsõst rõivast tett alaosa, mia jäi undrugu alaq. Pihaosa jaos murti rõivas katõkõrdsõlt kokko, lõigati sisse T-kujolinõ kaalamulk. Miihi ja latsi hamõq oll' ummõld niguq naisigiq hamõq, ynnõ tuu oll' üten tükün, jakk oll' puudus. Hamõq oll' Lõuna-Eestin nii mõsu iist ku päälüsrõivas, tuu tähendäs, et käüti ka ynnõ hammõgaq.

Undruk oll' täüskasunu naasõ rõivas. Undrugu saaminõ tähend tütärlatsõ joudmist naasõikkä ja undrugu edimäne ümbrepanõk' oll' peris umaette tähtsä toiming. Üleskirotõt tiidmiisi perrä kanti Võromaal paiguldõ viil 19. aastasaa algulgiq vanaperäst ümbre kihä mähki kõrikut. Tuu kõrval naati joba kandma ka mooduperäst kokkoummõldut undrukku, miä Harglõn, Karulan, Rõugõn, Põlvan ja Urvastõn hoit' alalõ umma värvi – valgõt vai hellehahka. Veitsüviisi võeti umas muial Eestin olluq triibuliidsi undrikite muud. Nuuq tettiq vahtsõ moodu perrä lajaq ja värvli alaq säeti voltõ. Undrikkõ tekk' egäüts' koton esiq ja nii tulliq nuuq nii värve ku juttõ poolõst paiguldõ esiqsugumadsõq vällä. 19. aastagasaa 70. aastil naati Karulan, Rõugõn ja Urvastõn kudama ka kruudulist prundsirõivast. Et paksõmb vällä nätäq ja ka lämmämb olõssiq, kanti kõrragaq kattõ-kolmõ pruntsi, vaihõl viilgiq inämb. Meheq tõpsiq hammõ pääle kaadsaq, pääle köüdeti ahtagõnõ vüü.

Vüüq olliqkiq väegaq tähtsäq. Tuu säeti joba väiku tütärlatsõ hammõ pääle, selle et tuugaq loodõti, et nii kasus peenükese pihagaq noorik. Vüü hoit' kuun hamõht, ku olti ynnõ hammõgaq, avit' üllen hoita undrukku, ku tuul es olõq värvlit, ja avit' kuun hoitaq mehe pikä kuuba hõlmu. Pääle tuu usuti, et vüü kaits tuu kandjat. arvati, et tugõvalt ümbre kihä mähit vüü hoit inemist haiguisi iist, tuuperäst es'ki maati nii, et vüü oll' tugõvalt ümbre kihä mähit.

Miiq ilma man om ololinõ, et rõivas annassi lämmind. Kygõ vanõmbas ülerõivas ommaq olnuq mitmasugudsõq olgõ katmisõs mõtõlduq rõivaq, miä ümbrevõetult kaidsiq nii vihma, tuulõ ku külmä iist. Võromaal püssiq nii pakladsõq linaq ku villadsõq kõriguq egäpäävädsen kasutusõn kavvõmb ku muial Eestin. Ütes tähtsämbäs rõivas oll' pikk' kuup. Külmäga tõpsiq väikuq latsõqkiq tuu õkva hammõ pääle. Täüskasunuilõ oll' tuu ololinõ rõivas kotust vällä minnen. Pikäq kuubaq ummõldiq vastapidäväst lambavilla värvi rõivast. Ku muud muutu, naati pidolikkõ pikki kuupõ umblõma ka tummõsinidsest vai mustast rõivast. Sääne muutus es lähäq egäl puul läbi, näütüses kanti Harglõn viil 20. aastagasaa algulgi vannamuudu valgit pikki kuupõ. A miä sukugiq es muutuq, oll' Võromaalõ umanõ verrev kaaruspailailostus. Midä rikkamb oll' inemine, tuud inämb oll' mustri sisse säet kiirdõ, a mynõl vaesõl olnuq pailaq peris sirgõhe kuuba pääle ummõlduq.

Muudsan rõivan tulliq 18-19. aastagasaa vaihtusõ paiku tarvituistõ naisi jakitaolidsõq kampsiq ja miihil lühküq pindsaku muudu vatiq. Algul ummõldi nuuq pikä kuuba nitigaq, paiga pääl kutsuti noid pihthammõs. Tuu küündü veidüq allapoolõ vüükotust, lõigõq ja kaunistusõq olliq niguq pikälkuubalgiq. Harglõ naasõq kanniq säänest valgõt villast pihthamõt viil 20. aastagasaa algulgiq. Muial Võromaal naati 19. aastagasaa keskpaigan kandma vahtsõmbamoodulist ligi kihhä pihaosaga seesegaq kampsi. Vahtsiidõ rõividõgaq üten tull' ka vahtsõnõ potisinine värv'.

Talvõl külmägaq kanti lambanahast kaskit ja eläjänahast talvõmütse. Jalan olliq lehmänahast tsuvvaq. Suvidsõl aol käüti pall'o pallidõ jalgoga, suu pääl kanti lõhmussõkoorõst, paiukoorõst vai kõotohust tettüid viiskõ. Saapaq ja ummiskängäq käveq talorahva rõividõ manoq. Tävveligu pidoligu rõivakomplati saiq noorõqmeheq ja näioq leeris, miä tähend ütelisi ka näide täüskasunus saamist. Vallalidsõ ja abielomehe rõivaq es olõq tõnõ tõistmuudu. A naisi man oll' vaih tundaq. Ku näio võisõq kävvü pall'a päägaq ja ilma põllõldaq, sis abielon naasõ man peeti tuud häbüas'as. Pulmõn oll'giq väegaq tähtsäl kotussõl pruudi pää katminõ abielonaasõ pääkattõgaq, ette panti põll'. Abielon naanõ es võiq katmaldaq päägaq süvväq kah, a meheq pidiq söögilavvan kimmähe mütsü pääst ärq võtma. Miihil olliq Haani küpärseppi tettüq hahaq vai mustast vildist kübäräq.

Naasõq mäheq varahamba terven Eestin ümbre pää lina. 17. aastagasaal tulliq muudu tanuq. A päälinno muud püssi häste alalõ Mulgimaal, Peipsi veeren Tartomaal, Setomaal, Võromaal. Võromaal võeti siskiq 19. aastagasaa keskpaigan inämbäste üle tanu kandmisõ muud. Tano pidi päähä pandma nii, et hiuussõq jäiväq timä alaq tävveniste. Et moodugaq üten kävvüq, panti innembi päälina, ildamb ka tano alaq ummi hiuussidõ tävvendüses viil rõivast vai paklast tett vahr.

Terve Lõuna-Eesti pidolikkõ naisirõividõ manoq käveq suurõq rinnaehteq. Naisi ja niisama ka miihi hammõkaala kinniqpandmisõs tarvitõdiq väikuid vitssõlgi. A naisi pidorõividõ manoq käve suur' sõlg', miä säeti hammõ pääle nii, et tuu paistu kampsi vai pikäkuuba kaalussõst vällä. Võromaa naasõq köüdiq kaala alaq viil verevä paila, minka otsaq jäiq sõlõ pääle rippu. Verevä paila kuma metällist sõlõ pääl ollõv näolõ andnuq ilosa rõõsadsõ helgähüse.

Võromaa rahvarõivilõ om umanõ, et mitmõq vanaq as'aq hoituq kavva alalõ, näütüses naisi päälinikidõ ja villatsidõ ni paklaisi olarätte kandminõ ülerõiva ülessandin, rõividõ valgõ ja hahk värv' jne. A 19.-20. aastagasaa vaihtusõs oll' syskiq inämüisin perrin umas võeduq vahtsõt vurhvi rõivaq. Rõividõ umblõmisõ man naati iinkujos säädmä Euruupa nitte ja muudu, tuu tähendäs ka tuud, et võeti üle tuud, midä mooduaokiräq pakiq.