Uue rahvusliku ärkamisaja tulekuga tõusis kõikjal Eestis üle mitme aja jälle huvi oma minevikupärandi, keele, kohaliku ajaloo vastu.  Kui 1980. aastate lõpul sai hoo sisse võru liikumine – ühiskondlik ettevõtmine võru keele ja kultuuri toetuseks - , öeldi esimest korda välja ka võru keele ja omakultuuri tutvustamise-õpetamise mõte ajaloolise Võrumaa koolides.

Tolleaegne Võrumaa haridusamet kuulutas 1989. aastal välja võrukeelsete kirjatööde võistluse kooliõpilastele: paremad kirjatööd avaldati kogumikus “Mino Võromaa”.  Võistlusest on saanud pikaajaline traditsioon. Sel kevadelgi on tänavused paremad jutud-luuletused juba välja valitud ja 15. kirjatööde kogu trükitud. “Mino Võromaa” jutud, kus kõneldakse peasjalikult igapäevaelu juhtumistest, oma unistustest, vanavanematelt kuuldud mälestustest, annavad samas väga hea ülevaate viimase aastakümne kiiretest muutustest  meie paikkonnas.

Järgmiseks sammuks olid puulpääväkooliq huvilistele õpilastele ja 1993. aastal “Võrokõstõ lugõmise raamadu” ilmumine, kus lisaks põhjalikule rahvaluule-käsitlusele tutvustatakse kõigi võru keeles kirjutavate kirjanike loomingut.

Peagi sai tegijatele selgeks, et seltsitegevusest ja ühiskondlikust tööst jääb väheseks. 1995. aastal loodigi  riiklik teadus- ja arendusasutus Võru Instituut, mille üheks töösuunaks on töö ajaloolise Võrumaa koolidega: võru  keele ja kultuuri õpetus koolides,  õpetajate ettevalmistus ja võrukeelsete õppematerjalide koostamine.