Võrukesi on peetud alalhoidlikeks traditsioonilise eluviisi viljelejateks, kelle identiteedi aluseks on eesti kirjakeelest kaugel olev võru keel. Kaasaja keerulises ühiskonnas ja ülikiirete muutuste ajajärgul arvatakse, et traditsioonidest kinnihoidmine võib nii arengut takistada kui ka soodustada keskkonnasäästlikku elulaadi. Kuigi etnograafilise ainese ja folkloori kogujatele on Võrumaa olnud tänuväärt kant, kus on alal rohkesti rahvapärimust, pole samas teada, kui ulatuslik tegelikult on vanadest kommetest kinnipidamine.

1998. aasta sügisel hakati uurima neid küsimusi, mis olid kolm aastat varem asutatud Võru Instituudi jaoks olulised juba tegevuse algusest peale. Põhiliseks kujunes küsimus võru keele kandepinnast. Seni võis vaid oletada, kui palju on neid inimesi, kes võru keelt kasutavad, millistes suhtlussituatsioonides võru keeles kõneldakse, kas on olemas toetus võrukeelsele haridusele. Selle kõrval pakkusid huvi ka inimeste enesemääratlus ja kohaliku identiteedi sisu, põlisusega seotud küsimused, vanade kommete järgimine, traditsiooniline elulaad, võrukeelse meedia vajadus jms. Nende teemade uurimiseks moodustati etnoloogidest, folkloristidest, psühholoogidest, sotsioloogidest jt uurimisrühm, kelle ülesandeks sai teha uurimiseesmärkidest intervjuuküsimused. Uuring ise viidi läbi kolme Kagu-Eesti maakonna 25-64-aastaste elanike seas, kokku küsitleti 600 inimest. Uuringut rahastas Kagu-Eesti regionaalse arengu programm (KERA) ja selle tulemused on ilmunud ka raamatuna (Koreinik K., Rahman J. A kiilt rahvas kynõlõs. Võro Instituudi toimetised 8, Võru 2000.).

Tähtsamad tulemused ja järeldused

Tulemused olid uurijatelegi positiivseks üllatuseks. Pisut alla kahe kolmandiku nimetab lähikonnas kõneldavat kirjakeelest erinevat keelt võru keeleks. Selgus, et lõunaeesti (võru) keel on Kagu-Eesti keskealiste ja vanemate elanike igapäevases kõnepruugis lailat levinud. Kuigi kohalikku keelt kõneldakse peamiselt pereringis, külakogukonnas ja naabruskonnas, võib julgelt väita, et suur enamus (80%) kasutab seda kas pidevalt või vahetevahel. Keelekasutust st keele kõnelemise sagedust ja keeleoskust diferentseerivad sellised näitajad nagu praegune elukoht, sünnikoht, haridustase, vanus ja sugu. Ehk siis maainimesed, kaasaegse Võru maakonna inimesed, alla keskhariduse ja keskharidusega inimesed, 45-64-aastased ja mehed kõnelevad lõunaeesti keeles sagedamini ja oskavad seda oma sõnul paremini kui teised. Ometi tuleb haridustaseme ja keelekasutuse seose tõlgendamisel meeles pidada, et teatud hariduse omandamine on seotud ka rändega. Näiteks keskeriõppeasutuses ja kõrgkoolis õppimine viib elluastuja enamasti kodukohast (kodumaakonnast) ja keelekeskkonnast välja, samas kui keskkoolid asuvad enamasti koduses keelekeskkonnas. Kohaliku keelt kasutatakse küll põhiliselt kogukonnas, kuid ligi kaks kolmandikku arvab, et seda võiks kasutada igal pool Lõuna-Eestis. Kohaliku keele sobilikuks kasutusalaks peavad ligi kolm neljandikku trükimeediat, ilukirjandust ning raadiot ja televisiooni, pooled kooli ja kirikut, neljandik ametlikku asjaajamist. Keelt säilitavate ja kaitsvate abinõude hulgast toetatakse enim vabatahtlikku kooliõpetust, pea pooled pooldavad eraldi seadust, mis kohalikku keelt kaitseks.

Kui minna eneseidentifikatsioonide juurde, siis saab väita, et 66% ajaloolise Võrumaa, 79% Võru praeguse maakonna, , 54% Põlva maakonna ja 15% Valga maakonna 25-64-aastastest inimestest peavad ennast võrukesteks. Võrukeste e end võrukestena määratlenud inimeste hulgas on pea kaks kolmandikku neid, kes kõnelevad kohalikus keeles vabalt igal pool. Kokkuvõtvalt võib öelda, et need inimesed, kes seostasid ennast tugevamini võrukestega ning tundsid enam uhkust selle üle, et nad kuuluvad sellesse gruppi, rääkisid ka paremini võru keelt. Identiteet oli ka traditsiooniliste tööde oskusega seotud, kuid siin tõusid esile kõik tugeva identiteediga grupid. Seevastu end identifitseerimata jätnud gruppides osati ja tehti käsitööd jm traditsioonilisi töid tunduvalt vähem.

Veel uuriti inimelu kahe tähtsama siirderiituse- pulmade ja matuste kombestiku hetkeseisu. Kombed on ühiskonnas juurdunud pärimuslik käitumisviis, mille funktsioon on siduda indiviidi põlvest põlve kanduva sotsiaalse ja kultuurilise kogemusega, määrata tema käitumist ja süvendada rühmasisest ühtekuuluvustunnet. Konservatiivsema matmiskombestiku rituaalses osas on eriti ajaloolisel Võrumaal säilinud rohkesti ürgseid elemente. See viitab siinse elanikkonna püsiasustusele, sest konservatiivsus kombestikus põhineb põlvkondade järjepidevusel ja sellest tulenevatel väärtushinnangutel. Võrumaal on vanema elanikkonna hulgas paiksus omaette väärtus. Ka pulmakombestikus on säilinud vanu tõrjemaagilisi rituaale, näiteks pulmarongi esimesele vastutulijale toidukompsu ja/või pudeli annetamine.

Uuringu järgi on siinsed suurimad pühad aastavahetus, jõulud ja jaanipäev, järgnevad lihavõtted. Need on ka meedias ja kaubanduses kõige rohkem peegelduvad tähtpäevad. Tähtsuselt järgnevad surnuaiapühad ja hingedepäev, mis näitab, et siinkandis ei unustata lahkunuid.

Viimaseks uuriti võrukeelse meediaga seonduvat. Pisut ootamatu on, et suhtumine võrukeelsesse meediasse pole otseses seoses ei kohaliku keele oskuse, selle kasutamise sageduse ega ka kohaliku keele alleshoidmise väärtustamisega ning sõltub mingitest muudest kriteeriumidest. Huvitav on see, et Kagu-Eesti nooremad inimesed, kes on küll suhteliselt väiksed võrukeelse meedia jälgijad, pooldavad omaette võrukeelsete meediakanalite loomist.