Teksti om kirutanuq Kalle Eller

Terveq miiq maa aolugu saa ollaq uur'mises, mitte ynnõ inemise ja timä kultuuri aolugu, a miiq eläjä- ja taimõriigi lugu kah, tuun kygõ laemban mõttõn kaasaigsõl kujul – alatõn aost umbõs 13 000 aastagat tagasi, ku maa sulli mandriiä alt vällä. Tuusama käü ka Võro- ja Setomaa kottalõ.

Kõrvuisi sääden muid andmõid ni võrrõldõn tuud kykõ muu olustikuga jää-viirsiide aladõ pääl, või üldäq küländki suurõ tõenäosusõga, et inemine tull' õkva jää veerel. Jääviirsiide aladõ pääl om erineviid eläjiid rohkõmb, sääl lövvüs lahedaid võimaluisi. Miiqpuulnõ maailmaosa oll' tuuss aoss küländ asutõt, et mitte jättä tuhandõaastadsiid inemisetühje mulkõ. Lihtsält nuist edimiidsist ei olõq löütü jälgi. Viil.

Nii võimiq inämb-vähämb kindlalõ arvada, et tulõvanõ Võro- ja Setomaa om inemise tegevüse tandris olluq joba kolmtõiskümend aastagat. Mandriiä minegi suuna perrä om Võro- ja Setomaa tuu osa Eestist, kon inemiseq ommaq saanuq tegutsa kygõ kavvõmb.

Võromaa aoluu saisukotussõ päält om väega oluline Tamula asukotus. Tuu arvadas olõvat tegünü umbõs 4200 aastagat tagasi ja tuu kotus oll' asustõt kyik tulõvaq 800 aastagat.

Tamula asula eläniguq ja ültse kyik varajadsõmb asustus elli ärq innekykõ kalapüündmisest, muiduki ka hainasüümisest ni jahipidämisest. Kalapüündjäle oll' Tamula veeren elämine soodsa. Kõrgustikkõ pääl kasuvaq mõtsaq olliq tuudaigu tagamaas.

Kuigina põlluharimise algmõq olliq siin olõman joba ildambalt 2500 aastagat tagasi, käve kalarahva elulaad yks edesi ka läbi varajaidsi metalliaigõ. Vanõmba ravvaao lõpupoolõ levisi asustus ja alõpõllunduski viilahkmõaladõ pääle. Sis saiõq algusõ nuuq aoq, ku nakas' vällä kujunõma kultuur' ja elulaad, mia umin pääjuunin kestse miiq sugupõlvõ vanaimäde ni imädeni vällä. Kyik tuu aoni olluq om meile peris kavvõndanõ aig.

Võro- ja Setomaa aoluu mõistmidses (vai õigõmbalõ mõistmidsele lähembäle joudmidses) om väega oluline küsimüs õdagumeresoomõ rahviide igipõlidsõst jagunõmidsest hummogu- ni õdagupuulsõis rahviis. Sääne jaotus om püüsünü läbi pikki aigõ. Üldiselt arvadas õdagupuulsõis rahviis suumlaisi, kuralaisi-liivlaisi ni õdagupuulsõid eestläisi. Hummogupuulsiidena om mainit karjalaisi, vadjalaisi ja vepsläisi. Vast' sys vepsläseq ommaq selgede ni vaidlõmaldaq õdagumeresoomõ hummogurühmä kuuluvaq ni näid om võimalik kasuta ummamuudu hummogupuulsusõ etalonina. Tuu tähendäs, et tervet tuud hummogupuulsust saat võrrõlda vepsläisi kaudu, kuvõrd kiäki om vepsläisi muudu vai olõ-i.

Terräv om hummogu- ja/vai õdagupuulsusõ probleem eestläisi puhul ni esiqeränis terräv om tuu Võromaal. Setoq uma rahvakultuuriga (esiqeränis laulutraditsiooniga) om yks õdagumeresoomõ hummoguesindäjäq vai viilgi inämb, nääq kuulusõq ütitsede pilti volga rahviide ja ka Põh'a-Vinnemaa õdagumeresoomõ põlitsiide rahviidega.

Ravvaao edimädsel aastatuhandõl lätsiq hummogu- ja õdagupoolõ erinevüseq väega suurõs. Kalmõtõkulduur' om üttemuudu nii Õdagu-Soomõn, suurõmban osan Eestist ni Liivi maiõ pääl, tävveniste tõistmuudu agaq hummogupuul Peipsit ni Laadoga-Äänisjärve maiõ pääl. Võromaal om nii, et Mustajyyviirseq kalmõq ommaq uma variant eesti-soomõ-liivi üldidsest kalmõtüübist.

Joba 5000 aastagat tagasi olliq hummogupuulsõl Võromaal ni Setomaal hoobis tõistsugudsõq kalmõtüübiq, midä kutsutiq kääpis. Tuulsamal aol ja mynikõrd ka noinsamun paigun ja kõrvuisi om jakkunuq ka kivikalmiide traditsioon.

Kavva aigu mõtõldi, et nuuq kääpäq ommaq slaavi kalmõq, selle et säändseid sammu oll' tuulsamal aol ka Peipsi järve takan ni Pihkva-Imäjyy vai Velikaja tasandigu pääl. Illadsõmb uur'mine om vällä toonuq suurõq erinevüseq ni tugõva kahtlusõ all om säälsiidegi kääpiide slaavi peritolu.

Illasdõmbal aol arvas yks inämb tiidläisi, et nn krivitši kääpiide üldine tüüp oll' 1500-1000 aastagat tagasi kasutusõl kolmõn eri etnilist peritollu rahvastigu osal. Tuud kasutiq maa-ala põh'aosan õdagumeresoomõ hõimuq, lõunaosan agaq vanõmbaq balti kiili kynõlnuq eläniguq ja vahtsõmbaq slaavi peritollu hõimuq kuun. Kyigil kalmiil saat vahet tetäq, a ynnõ määndsegi piirini ja mitte alasi.

Om võimalik, et muistsõ Võromaa elänikkunna saa jakaq katõs. A kuimuudu, tuud miiq ei tiiäq. A om võimalik, et üteq olliq kuigimuudu joba ammuq harrastanuq matmisekombiid, mis peri õdagupuult, mererahviide maailmast, ni tõsõq olliq tuuniaoniq kogonivannu kombiid alalõ hoitnuq, a sys üten hummogupuulsiide hõimõga võttiq ruttu ja otsustavalt ette muuta nuidsammu kombiid … .

Tävvelist tõtõ saa-i vast kunagi teedäq. 1000. aastagat tagasi olliq katõ rühmä matmiskombõq lännüq rohkõmb üttemuudu ja tuu kujut' hindäst ütte tervikut. Tuussamas aoss oll' toimunuq muidki oluliidsi muutuisi. Ja ilmselt tuusaoss oll' kihlkundõ tegünemise algusaig joba müüdä.

Kahju om, et miiq tiiä-eiq muinaskihlkundõ arvu vai piire, selle et Lõuna-Eesti maiõ kottalõ olõ-õiq säänest lätet säilünüq, niguq tuud om Taani Hindamiseraamat Põh'a-Eesti jaoss.

1100. aastagat tagasi tulõ Võromaa ja Setomaa arõngudõ vahtsõnõ ja oluline tegur, mis nakas määrämä pall'usiid asju; sakõst om tuu tegur üle kygõ, vahel avaldas vähämb mõiju, a alasi om tuu olõman. Tuu tegur om täämbädse pääväni olõman – Vinnemaast naabri.

Olõ-i teedäq, kuvõrd sai Võromaa ossa 1030.-1062. aastaga Tartu ja Jaroslavliga seot sündmüisist. Arvada võit, et sõtu ja rüüstämiisi alas saiõ terveq Võromaa ni sõda viirdü ka üle Setomaa. Rüüstämän käüti, arvada võit, mitmiid kõrdu nikagu 1200. aastagani vällä.

Inämbüsest Eesti liinust ja maakundõst saa kuuldaq 13. aastagasaa veritsiide sündmüisi kaudu, midä om ütepuulsõlt kirjeldet Läti Hendriku "Liivimaa kroonikan" ja vähämb ka nn riimkroonikain. Alas' võõras õdagumaine "saksa" vallutus ja saksa ülemvõim.

Nüüd miiq tiiä, et Võromaa viirmädsen lõunahummogunukan olliq muistsõq (inne ristiusustamist olluq) matmisekombõq alalõ viil taa piiskopkunna ku feodaalriigi olõmanolõgi lõpuaastilgi. Mehile panti hauda syariistu üten nii niguq kogonivanastki. Kas siist ei saaq vällä lukõq märke määndsestki illatsõmbast ja tõistsugumadsõst alistumidsest.

Ygatahes 13. aastagasaa edimädsel poolõl oll' Võromaa osa Liivimaa konföderatsiooni Tartu piiskopkunnast. Paika panti Võro-Seto piir' ja Setomaa kuulumine Pihkva riiki ja perän kuulumine Vinnemaa kuunsaisu, ku Pihkva riik panti ütte Moskva suurvürstkunnaga.

Võromaa aolugu järgmiidsi aastagasatu joosul om üldidselt sääne sama niguq ülejäänül Eestilgi. Liivi sya aigu 16. aastagasaa lõpuaastiil oll' Võromaa muiduki kavvõmb ja põh'aligumbalt Vinne võimu all ku ülejäänüq Eesti osaq. Hummogu-Võromaal oll' kygõ tugõvampa tundaq vinne kerigu misjonitegevüst. Poola-aol oll' Võromaal kats' (Vahtsõliina ja Kiräpää) staarostkunda; õdagupuulnõ Võromaa käve Tartu alaq. Roodsi võimu aastagil (1634-1700) oll' Võromaa Tartu maakunna veereala. Ka Põh'asya-aigu trehväs' Võromaa innembi Vinnemaa kontrolli alaq, ku õdagupuulsõmbaq maakunnaq.

Ku Vinne keisririigi võim tugõvambas saiõ ja masma panti balti erikõrd, sys oll' Võromaa tuu, kon kristlus joud' edimäst kõrd laembalõ rahva sekkä; tuu juhtu Urvastõn pastor Quanti tegemiisiga seossõn. 18. ja 19. aastagasaa algupoolõ oll' Võromaa suuri kontrastõ maa, ollõn tõsõlt puult usuhullustusõni küündüv hernhuutlusõ kant ja tõsõlt puult kant, kon hoiõti alalõ muinasusundi elemente ni pall'u vannu kombiid. Võromaa om tuu kotus, kon uma usu iist peeti viimäne lahing ja tuud roodsi-aol 17. aastasaa keskpaigan, ku võidõldi Pühäjyy ikõstamise, tuu tähendäs veskitammõ ehitämise vasta.

Võromaa arõngun oll' oluline etapp esiqsaisva maakunna luumine 18. aastasaa viimädse veerändi algusõn, Katariina II valitsusaol, kindralkuberner Browne'i tegevüse aol. Tulõ üldäq, et ei inne egaq perän olõ-õiq ütski üllest tulluq piiritõmbamine olluq nii ynnõstunuq. Ku kihlkundõ mitte tükes jaota, ei olõs võro keelealla ja võro keele kynõlõjiid saanuq parembadõ eräldä.

Säändsenä joud' Võromaa kristligu 20. aastasaani: piir' vasta tartlaisi ja lätläisi, mynõl kotsal võrokõisi kahjus, aoluuline piir' setokõisi ja Pihkva maiõga.

Aoluuline Võromaa nii niguq miiq taad põrõhõllaq mõista, eksistiirse 1920. aastini. Võromaal oll' tahaqmaaniq katõsa kihlkunda, säälhulgan Rõugõ kihlkunna lahustükk' Lasva kandin ja sääne omgi tuu aoluuline Võromaa, Võro maa tuu, minka kuun ommaq ka mõistõtavaq võro kiil, võrokõisi identiteet', kultuur' ja esiqsugumanõ mentaliteet'.

Joba 1920. aastiist alassiq administratiiv-territoriaalsõq reformiq, mia ommaq erineviide riikligõ kõrralduisi sammõna jakkunuq täämbädseni. Kygõpäält luudi külq Eesti vabariigi Petseri maakund, mink piiris Võromaaga jäie üldiselt aastasatu püüsünü aoluuline piir', vällä arvatu Luhamaa nulk, mia sys panti Võromaa manuq. Ku naati Valga maakunda tegemä, tetti Harglõ ja Karula kihlkunnaq poolõs, ni Miikse kant läts' Võromaa alt Tartumaa alaq. 1949. aastagani suurõ nõukogudõ administratiivreformini püüssü Võromaa säändsenä, a toimuq hulga vallareformõ, miaq tekkiq kihlkundlikku jaotust tõistsugudsõmbas ni tekkiq nõrgõmbas kihlkunnasisetseid põlitsõid seossõid.

Setomaal kävveq agaq suurõq muutusõq, miaq ommaq parhilladsõni viinüq setodõ etnilidse terviklikkusõ seenidse aoluu kygõ suurõmbalõ ohtu. Petserimaa tetti katõs ja suurõmb osa timäst panti Vinnemaaga kokku. Idees olõs tuu man olluq vinne aladõ liitmine Vinnemaa külge, a tegeligult toimu innekykõ seto asustusala jupõs tegemine. Kygõpäält oll' Eesti liiduvabariiki jäänüq setodõ asuala lõigat Petseri liina kottalt poolõs; ku Luhamaa nulk manuq arvada, sys sisulidselt kolmõs lahustüküs. Vinne poolõ pääle jäänüq seto küläq kujutiq hindäst esiki nellä rühmä.

Ku terveq nõukogudõ ao oll' syski võimalik vaba läbikäümine Setomaa eri nulkõ vaihhõl, sys parhillaq jälq esiqsaisvas saanuq Eesti ja Vinnemaa piiripoliitika tingimüisin tuu inämb nii olõ-i. Edimäst kõrd aoluun om Setomaa tegeligu piiriga tükeldet.

1949. aastagal luud esialgsõq "väikukõsõq" rajooniq koondõdiq külq järjest suurõmbiis kokku ja nii saiõ nuist Võru ja Põlva maakunnaq. Parhillaq om võrokõisi aoluuline ala, aoluuline Võromaa nellä maakunna vaihhõl ärq jagat ni setodõ etniline maa-ala Eestin katõ maakunna vaihhõl ärq jagat. Tuu sääd tingimüisi paikkunna kultuurilidsele ni haridusligulõ hindäteostusõlõ.